18. sajandi algus otsustas üks hollandlane, et ta tahab suvel uisutada.
Esimesed nn. 'kuivamaauisud' valmistas ta naelutades puurullid ühte ritta ja ühendades selle oma saapaga.
Neid nn. kuivamaauisutajaid hakati kutsuma 'skeeleriteks'.
1760 - Londoni tööriistade valmistaja ja leiutaja, Joseph Merlin, saabus maskiballile
raudratastega saabastel. Tema soov suurejooneliselt peosaali siseneda, uiskudel ja samal aja viiulit mängides
lõppes hiiglasliku ballisaali seina katva ülimalt kalli seinakõrgunses peegelis.
1818 - Berliinis püüdsid rulluisud pilku ballettis
'Der Maler oder die Wintervergn Ugungen'. Balletis oli oluline koht uisutamisel, kuid
kuna tollal ei olnud võimalik lavale kunstlikult kuskilt võtta ja seetõttu kasutati rulluiske.
1819 - Petibledin patendeeris rulluisud Prantsusmaal. Tema tegi uisud
puutallast, mille ta kinnitas saapa talla alla. Puutallale kinnitas ta omakorda kaks kuni neli
vasest, puidust või elevandiluust ratast ühes sirges reas.
1823 - Robert John Tyers Londonist patenteeris uisu hüüdnimega 'Rolito', millel oli saapa
külge kinnitamiseks ühes reas viis ratast.
1840 - Berliini lähistel asunud kõrtsis Corse Halle, hakkasid baarineiud jooke uiskudel serveerima.
See oli ka aeg mil rulluisud said suurema tähelepanu osalisteks.
1857 - Avati suured avalikud rulluisurajad 'Floral Hall'is ja 'Strand of London'is.
1884 - Nõelkuullaagritega rataste leiutamine. Rulluisutamise muutus lihtsamaks ja uisud kergemateks.
1902 - 'Coliseum'is Chicagos avati avalik rulluisurada. Avaõhtul oli seal üle 7000 inimese.
1908 - Madison Square Gardens'ist New York'is sai rulluisupark. Sellele järgnes peagi sadade
uisuparkide avamine nii Ühendriikides kui Euroopas. Tekkisid mitmed uued uisutamisstiilid:
meelelahutusuisutamine sise- ja välisradadel, polo
uisutamine, rulluisutants spordisaalides ja kiir(rull)uisutamine.
1989 - Rollerblade, Inc. lasi välja esimesed uisud, mis kinnitati jala külge kinnitusklambritega.
1993 - Rollerblade, Inc. töötas välja ABT (Active Brake Technology). Fiiberklaasist pulk,
mis oli ühest otsast ühendatud saapa ninaga ja teisest otsast kummist piduriga, mis kinnitus
tagumise ratta kohal raami külge. Et pidurdada, pidi uisutaja ühe jala ette sirgeks suruma,
juhtides keharaskuse pidurile, mis omakorda suruti siis vastu maad. Enne ABT'd pidurdasid
uisutajad lohistades ühe uisu rattaid mööda maad. Uus pidurdussüsteem suurendas
märgatavalt uisutajate turvalisust.
